Läti 18-20.06.2010

Esimene päev (18. juuni, reede).

Sõitma hakkasime sõpradega kella 4 paiku ja olime kolmekesti autos. Pärnus tegime ühe Hessi peatuse ning kütsime kohe edasi. Lätis peale piiri oli tee suhteliselt õudne jäiga autoga liikumiseks...suured ja paksud järelkäruga rekkad kütsid meist mööda . Varsti läks tee heaks ja laiaks, kus sai uuesti rekkadest mööda sõidetud. Minu jaoks positiivne oli lätlaste liikluskultuur, kus oli tavaline see, et kolm autot mahtusid kõrvuti kaherealisel maanteel „sõbralikult” ära. Teed olid muidugi laiad ja venivad (loe kas tiba aeglasemalt või täpselt piirangus) autod sõitsid hästi tee ääres, nii et ei olnud probleemi mööda sõita ka tiheda liiklusega olukorras. Muidugi kui mõni „eestlane” ette sattus, siis oli ikkagi probleeme mööda saamisega, kuna suudeti ikka keset teed joone peal sõita.

Carmin Nüvi abil jõudsime kokkutulekukohale suhteliselt lähedale ja õnneks üks kohalik lätlane tõmbas ühel ringteel meile sappa ja niikaua liikusin mina ees, kui Carmin Nüvisse märgitud teekond otsa lõppes. Siis pidasime tee ääres kinni koos lätlasega ja küsisime ta käest teed. Lätlane helistas sõbrale ja uuris ning peale lühikest kõnet sõitsimegi kohale. Esimesel õhtul oli autosid suhteliselt vähe. Autod olid suurele muruplatsile kõrvuti pargitud ja telgid nende taga. Esimesed sõnad, mis meile öeldi (kahjuks küll vene keeles aga õnneks mul oli tõlk olemas ) - "muruniiduk". Lätlasteni ei ole vist madala auto hullus veel jõudnud, sest mu auto nüüd nii madal ka ei ole. Esimene õhtu oligi üksteise autode uurimine, pildistamine ja üksteisega tutvumine. Kohapeal oli olemas ka pesemisvõimalus; korralik WC; kaks katusealust, üks suur laudadega ja teine väike chillikas; lõkkeplats; grillikoht, korvpalliväljak ja suur plats kus olid jalgpalli väravad.

Teine päev (19. juuni, laupäev)

Umbes 10 paiku sai tõustud. Ja esimese asjana sai uuendamata Carminile söögikohad sihtkohaks valitud. Carmin juhatas meid kuhugi pärapõrgu...eriti isu ei tekitanud need söögikohad ja kõik järgnevad söögikohtade sildid lõppesid ehitustöödega- ühesõnaga Lätis ainult ehitatakse ja ehitatakse, ei ole neil mingit majanduskriisi . Lõpuks sai mingi Maxima leitud ja sealt jogurtit ja staffi ostetud ning tagasi laagriplatsile mindud. Tagasi tulime tiba teist teed kaudu ja läbi väikese linnakese, kus lähedal me ööbisime. Koha nimeks oli Ogre. Suureks pettumuseks leidsime me Ogrest väga heal tasemel kaubanduskeskuse ja isegi restorani – miks me kohe siia ei sattunud… Kui laagriplatsile tagasi jõudsime, olid teised juba ringrajale ära sõitnud. Pistsime uuendamata Carminisse Bikernieki sisse ja sõitsime terve eelnimetatud tee läbi ja ei leidnud ühtegi ringrada. Meel oli kurb, bensiin otsakorral ja ilm vihmane. Otsustasime siis tagasi telkimisplatsile sõita, kuid suureks rõõmuks leidsime Bikernieki tänava kõige laagriplatsi poolsemast otsast kardi pildi ja otsustasime edasi uurida...ja meie õnneks oligi õige koht.

Rajale jõudsime soojendussõitude lõpuks. Igal sõitjal oli 2 ringi ja korraga üks auto rajal, mis oligi põhjus, miks sõitma tahtsin minna. (Olen „memmekas” ja ei julge teistega koos rajal olla, kardan, et jään ette ja mingi G5 R tõmbab per*e ja siis on kaputt ja kuri majas ). Kurb oli aga see, et oma esimesel ringil ja kolmandas kurvis tuli õhutoru lõdvik lahti, mis tähendas, et auto liikus edasi sama sitasti kui 1,3 või veel hulleminigi. Sõitsin siis rahulikult esimese ringi lõpuni ja kohe boksi ära. Keerasin lõdviku kinni ning otsustasin, et ei hakka klouni mängima. (Jäik mootoripadi on nüüd must have item ja mingi väike upgrade sellele lõdvikule mis lahti tuli- kas mingi ribi või asi pluss kaks klambrit sinna otsa mis lahti tuleb- see ei olnud esimene kord). Õige võistlus toimus ka nii, et üks auto rajal ja kolm ringi mis oleks olnud jälle ideaalne minusuguse memmeka jaoks . Jama oli aga see, et võistlussõitude ajal hakkas tugevalt sadama ja rada oli väga libe. Volkarite kõrval oli ka rajal üks universaalkerega bemm, mis rõvedalt showoffis...lasi enne starti mootorit piirajasse ja tegi burnouti. Tulemuseks oli sellel "kõval" vennal aga 13 koht 20 auto seast . Peale võistlusi kruisisime tiba rohkemate autodega (mingid kohalikud kes laagriplatsil ei olnud ja rajal olid) automuuseumi poole. Päris võimas tunne oli sedasi ja selliste autodega kruisida. Automuuseumis olin ma kunagi väiksena käinud ja väga huvitav ei olnud. Peale muuseumi kruisisime kuhugi suurde marketisse, millel oli mitmekorruseline parkla. Muidugi läksime me peaaegu kõige viimasele korrusele ja kõik järjest, teisi autosid vahele laskmata, samal ajal tuuritades jne (oli jah ossi värk, aga mul oli lahe ). Kusjuures mu auto hääl oli üks vaiksemaid seal, pooled kaaskruiserid olid enamvähem straight pipede poisid. Keskuses sai tehtud väike kebab ja peale seda tagasi laagriplatsile. Ees ootas meid läbimärg telk ja niisked asjad, mis telgis olid. Eelnev jama viis mõtteni, et lahkume laupäev õhtul juba. Enne seda aga valiti ilusaim Corrado ja ilusaim Scirocco. Ainukese eestimaise ekipaažina hoidsime Eesti lippu kõrgel. Võtsime ilusaima Corrado tiitili, mis oli väga-väga tore üllatus. Auhinnaks oli Turtle Wax Extreme Nano-Tech Glass Cleaner; Turtle Wax Extreme Nano-Tech Wheel Cleaner; päris klaasi graveeritud Corrado pilt, mille all seisab kiri "International Scirocco and Corrado meeting in Latvia The most beautiful Corrado"; pastakas; diplom; Vene Corradoklubi käest väga äge Corrado kalender ning nokamüts pluss väga mõnusad venelastest tuttavad, kes pakkusid kohe öömaja, särki ja värki kui peaks kunagi Moskvasse sattuma. Ilusaima Scirocco tiitli võitis oranži ja musta- kirju Scirocco (vaata galerii alt). Ise valisin ilusaimaks tumesinise Scirocco valgete velgede, VR6 mootori ja suurte pidurite upgradega. Kell 10 õhtul hakkasime tagasi kodupoole liikuma ning tiba peale kella 2 öösel jõudsime Tallinnasse ja 3 paiku sain magama. Lõpp hea, kõik hea. Minu jaoks oli nii positiivne kogu see tripp, et järgmine kord raudselt jälle. Ainus asi, mis jäi hinge kripeldama...oleks võinud sõbralike venelaste ja muu rahvaga ikka pidu panna ja viina võtta . Järgmine kord saab asi parandatud!

Inimesi oli Lätist, Leedust, Ukrainast, Poolast, Venemaalt (Moskvast) ja meie siis Eestist. Corradosi väga ägedaid ei olnudki. Üks huvitavamatest oli 2.0 turbo, millel oli hele nahksisu, mis oli ilusti korda tehtud. Üks Porsche velgede, turvapuuri ja rämedalt susiseva mootoriga Corrado (ilmselt oli Eatoni kompressor) oli ka, kuid kahjuks ainult ringrajal ja kapoti alla ei olnud võimalik/aega piiluda. Kasutaja Jans oleks ilmselt oma vastvalminud Corradoga võidu endale võtnud. Päris palju oli väga hästi korda tehtud Sciroccosid. Huvitavamatest oli eelpool mainitud VR6, gaasiseadmega lilla Scirocco ja üks kollast värvi Scirocco, mis kahjuks jälle laagriplatsil ei käinud (galerii all on kõigist kolmest vähemalt üks pilt olemas). Kohapeal oli ka kaks uut Sciroccot, millest üks oli R mudel. Nägin siis esimest korda päriselus sellist autot. Väga väga lahe oli. Omanik oli noor blond lätlasest naisterahvas (lätlaste Golfitibi ). VW märgid olid sädelevate kivikestega üle tehtud ja auto oli ise üleni musta värvi. Oleks veel mustadel velgedel olnud punane pinstripe ja väike madaldus, oleks auto olnud unelm.

Sõitsin kokku kahe päevaga 800km ja autol ei esinenud mitte mingisuguseid probleeme. Bensiini keskmine kulu oli tiba järele aidatud 1,8 G60 Corradol, kolme reisija ja asju täis autoga 9,1 L/100km. Kokku läks raha: bensiini peale 1282 krooni (näo peale 427 krooni), lätlastele kohapeal 35 EURI ehk 546 krooni (seal sees oli automuuseumi pilet, telkimisplatsi maks, esimesel õhtul tiba süüa ja laupäeva õhtune söök pluss mingi kangem jook) ja ise ostsime veel kaks korda süüa (tulles Pärnus Hess ja kohapeal kebab).


Pika jutu mõte oli see, et üritus oli ilgelt lahe, ei maksnud ta nüüd midagi ilgelt palju, kui juba vaene koolipoiss suutis seal ära käia. Järgmine kord võiks ikka suurema seltskonnaga osa võtta, kui ainult üks või kaks autot .

Kirjutas kasutaja RUF (Ruwe Saare)