Sfinx'i Golf. OpenTrack XXVIII Saugal

1999. aasta lõpus ostis Martin, kes VW foorumis tuntud ka "sfinx´i" nime all ja on ühtlasi ka üks VW klubi liikumise rajajatest, omale täiesti originaalkorras 1.6L bordoopunase 1990 aasta VW Golfi. Hakkas teda vaikselt nokitsema ja kõpitsema, auto värviti mitu korda üle ja poogiti igasugu vahvaid ja poppe detaile külge. Ajapikku jõudis järg ka mootori juurde ning tärkas huvi ka ringrajal käimise vastu. Paar aastat tolmu kogunud auto toodi see kevad taas tänavatele ja radadele tagasi ning seda selle aasta esimesele OpenTrack-ile (OT), mis toimus seekord Audru suurel ringil. Auto tuli kohale vähese seadistusega, kuna lastehaiguste ravimine võtsid selleks tarviliku aja. Õnnestus ennast antud auto kõrvalistmele sättida üheks seansiks Pärnu ringrajal

* Vesi-õhk vahejahutiga 2.0L 8v G60 ehk 118+ kw



*Tiim ennem sõitu VW spetsiaaltöörist number 6802 (nipukad) stangele installeerimas

Saime auto võtmest tööle ja istusime Martiniga rajale pääsemise järjekorras. Rääkisime Martini kaasehitaja Erko ja kuudega ümaramaks läinud elukaaslasega niisama autouksed lahti juttu, kuna päev otsa paistnud päike küttis salongi ning OT uue juhendi järgi peavad autos viibijad kandma peale kiivri ka ohutuse pärast pikki riideid. Selles osas tänud sõber Kermole pikkade pükste eest :)
Hakkas lähenema aeg, mil saame rajale. Kiivrid pähe ja tõmbasin ka ennast istmesse korralikult kinni, iste natuke taha, vöö pingule ja lukku ning siis iste ettepoole tagasi, et lukus ja pigistav vöö mind ikka istmes hoiaks, mitte mööda salongi nagu kaltsunukk ringi lennutaks. Õnneks ei ole ka kõrvalistmel vajadust trakside järgi, kuna kunagi Evensi (www.tuningstyle.com) poolt sellele autole tehtud Corrado põhjal istmed hoiavad piisavalt istmes.


*Juhi töökoht

Lõpuks hakati ka meie satsi rajale laskma, liikusime edasi rajale laskmise järjekorda kui äkki auto välja suri, "pagan" mõtlesin esimese asjana, kas see on mingi needus, et ma selle autoga sõitu ei saa. Päeva jooksul ilmnenud vead (kergelt kuumenenud ja kinni kiilunud tagapidurid ning koostöö lõpetanud starter) tegid vähetõenäolineks ka auto käima lükkamise. Peale mitmendat proovimist otsustas auto siiski käima minna ja saime rajale.

* Rehvirõhku paika sättimas

Martin hakkas rajal kohe vaikselt peale andma ning vähemalt kõrval istudes sõitis kogu aja väga kindlalt. Tagasirgele minnes ootasin juba, et kuidas see auto ka suurematel kiirustel edasi läheb ja mis kiires kurvis saab. Eelmine aasta Evensi kerge Golf 1 kõrval istudes, hüpplevas ja põrkavas autos, kuskil 160km/h kiires kurvis päris külmaks ei jätnud, kuid siiski kõik jäi kõhtu mitte pükstesse. Martini autos oli palju kindlam olla, ka kiire kurv ei olnud nii õudne kui kartsin,võib-olla seetõttu, et teadsin mida oodata. Äramärkimist väärib ka asjaolu, et ülesse käiguvahetus käis juhi käe all sellel autol väga kiirelt ja täpselt, DSG'ga muidugi võrrelda ei saa aga sujuvalt nagu automaatkastiga. Käiguhoovastikuga tehtud muudatused on vilja kandnud.

* Teel Pärnusse "Open Trackile" (OT)

Väga mõnusa tunde tekitasid ka pidurid. Näiteks stardieelsesse kurvi maha pidurdades kiiruselt 160-100km/h langes spidomeetri seier vist suisa vabalangemisega ning ka jalgadega toetasin juba vastu tulemüüri, kuid pingilt veel päris püsti tõusmist ei täheldanud, mitte-lukus turvavööga oleksin seda teinud. Samuti ei olnud autol probleeme ka vedrustuse ja tänavarehviga, kuigi sessiooni lõpuks andsid rehvid juba tunda oma kuumenemisest ja vedelaks muutumisest, see andis märku auto sültjama juhitavusega. Uutes kurvides täheldasin ka auto märgatavat kaldumist. See võis samas olla ka tingitud sellest, et Fred, kes oma slikkidega Golf mk4 R32-l meist mööda sõitnuna väga kiirelt eest ära ei kadunud, pani Martinit rohkem pingutama ja saime paar ringi oma trajektoore kiirematega võrrelda.

Rajalt maha tulles olid kõik rahul, et auto ja juht viperusteta vastu pidasid. Seisma jäädes jäi auto tavapärasest kiiremini seisma, tundub, et tagapidurite mure vajab suuremat tähelepanu.

Kokkuvõtteks tänud Martinile mulle plekist ette ja kirsipunaseks tehes, et ei ole mõtet kihku-kähku midagi odavalt kokku klopsida ja rajale põrutada, ehk minu plaanitud säästu rajaprojekt Jetta Coupe 16V, oleks jäänud tehniliselt vähemalt OT treeningsõitmistele Audrus sobimatuks. Soovitan siinkohal kõigil autoehitajatel ennem korralikult järgi uurida, mida ja kui palju peaks autoga tegema, enne kui autoga suuremale rajale ronida, puhtalt hea rehv ja parem vedrustus võib küll auto rajaomadusi kordades parandada ja aeglastel kardiradadel sõites piisavad olla, aga pisidetailid on need, mis teevad suuremal rajal olemise hulka mõnusamaks.

Minupoolt au ja kiitus, et on olnud järjepidevust üle 10 aasta sama autot arendada. Aastaid tagasi korrastatud välimus on küll teisejärguliseks muutunud kuid see ei tähenda mitte midagi katastroofilist. See on ehk ka andestatav kuna tõenäoliselt pakub järgi aidatud tehniline pool rajal vähemalt sama palju rõõmu kui silmailu.